Au revoir et à bientôt, mon Paris! (Paris, je t'aime!)

Nii, olen nüüd tegelikult juba kuu aega Eestis olnud, nii et on aeg see blogi kokku võtta. Avastasin, et paljud asjad jäid rääkimata, nt ei maininudki ma teile, et käisin tööl (hoidsin lapsi ja õpetasin inglise keelt), mainimata jäid ka paljud sündmused. Kuid tulge ja küsige! Sest tegelikult ongi viimast kuut kuud väga raske sõnadesse panna, ei ole võimalik kirjeldada kõiki neid suurepäraseid emotsioone ja kogemusi, mis ma selle aja jooksul sain! Kui teil on kunagi võimalik Erasmusele minna või midagi muud sarnast teha, siis ärge laske võimalust käest, sest see on lihtsalt üks ägedamaid asju, mis ma üldse elu jooksul teinud olen!

Vaatamata meeletule paberihulgale ja aeglasele administratsioonile, on ka prantsuse ülikoolis käimine päris põnev kogemus. Nüüdseks olen teada saanud ka oma hinded ning tundub, et Starbucksis õppimine aitab, palun tooge see Eestisse ka - sest ühes aines õnnestus mul saada isegi oma kursuse parim hinne, eriti äge oli asjaolu, et tegemist oli ainega, mis käsitles Prantsuse võlaõigust ning kuna see oli 3. kursuse aine, pidin iseseisvalt enne aru saama ka 1. ja 2. kursuse tsiviilõiguse ainetest (prantslased ise muidugi nii õnnelikud selle üle ei olnud, et mingi Erasmus nendest parema hinde sai).

Ma juba igatsen prantsuse kultuuri - prantslasi oma veidruste ja eripäradega, sooju croissante ning loomulikult prantsuse keelt! Pärast seda, kui olen veetnud viimased 6 kuud prantsuse keeles rääkides ning neile eelnevad 3 kuud inglise keeles rääkides, kõlab eesti keel mulle üsna harjumatult.

Loomulikult on tore olla kodus, kuid tean, et Pariis jääb minu jaoks alati eriliseks linnaks, kuhu lihtsalt pean aeg-ajalt tagasi minema. Mulle jäävad alatiseks meelde kõik need põnevad sündmused, naljad, nurgatagused kohad Pariisis ning loomulikult INIMESED, kellega seal kohtusin. Tean, et mõned minu Pariisiaja tuttavad jäävad kindlasti alatiseks minu väga headeks sõpradeks.

Selleks korraks siis sellega minu väike blogikene lõppeb, eks ma annan teada, kui jälle midagi põnevad või crazyt ette võtan, millest kirjutada võiks! Lõpetuseks veel mõned pildid Pariisist, mis muude postituste alla ei ole mahtunud :) I'm gonna miss this place sooooooooo much! Enjoy! ;)

La dernière nuit à Paris

Paar nädalat enne Pariisist äratulekut tegin endale to-do listi kõigi asjadega, mida veel teha tahan, enne kui ära tulen. Vaatamata asjaolule, et olin juba üle 5 kuu Pariisis olnud, tuli see üllatavalt pikk. Igal päeval lisasin rohkem asju, kui jõudsin maha tõmmata. Lõpuks siis tähtsaimad asjad sain ikka kõik tehtud, kuid jäi piisavalt palju asju ka järgmiseks korraks, kui Pariisi lähen - ongi rohkem põhjust tagasi minna!

Viimasel õhtul käisime Sarah ja Lauraga teatris, millest varem juba natuke rääkisin. Pärast teatrit ühines meiega ja Edoardo ja liikusime ladina kvartalise /st-Micheli, et viimane Pariisi õhtu jääks ikka tüüpiliseks Pariisi õhtuks. Sain veel creppe osta, Travern de Cluny-s istuda ning lihtsalt niisama jalutada. Põhimõtteliselt jalutasid Sarah ja Edoardo minuga öö otsa lihtsalt linnas ringi, sest ma ju ei raatsinud kuidagi koju minna. Mõtlen ikka, et see oli ülinunnu neist. Ilmselt olid nad üliväsinud, kuid tulid ikka minuga alati kaasa, kui mul tuli jälle mõni geniaalne idee stiilis, et käime ja vaatame ikka veelkord öise Louvre'i ka üle või, et oi, selle silla peal mul veel vist polegu ühtegi pilti!

Hommikul siis toppisin oma asjad kahte kohvrisse (kolmanda kohvritäie asju olin juba Triinule Lille'i jätnud, kui kõik hästi läheb, saan need veel juunis tagasi). Ostsin kaasa ka kohustuslikud paar pakki Starbucksi kohviube ning Pariisi parimaid macaron'e. Lennujaama minna oli ikka meeletult kurb. Eriti arvestades asjaolu, et Pariisis oli minu äraminekuhommikul nii ilus: nagu täpselt selleks, et mulle head aega öelda ;) Õues oli 18 kraadi sooja, päike paistis ja kirsid õitsesid Eiffeli torni juures. Toppisin siis oma kampsuni, talvemantli, kindad, salli, mütsi jne ühte suurde kilekotti, et need lennukist mahatulekuks selga saaksin ajada. Lennujaamas muidugi arvati, et olen kaks käsipagasit kaasa võtnud. Pidin neile siis selgitama, et lähen sellisesse kohta, kus pean KÕIK need asjad selga panema, et õues ellu jääda. Siis hakkas lennujaamaonukestel minust täitsa kahju, tundsid mulle kaasa ja soovisid edu.

Igatahes olid minu Pariisiaja viimased päevad hea näide sellest, milline oli minu Erasmuse aeg Pariisis üldse: SUUREPÄRANE!

Triin(s) à Lille

 Viimased päevad Prantsusmaal veetsin suures osas eestlastega. Loodetavasti muudab see nüüd minu taasintegreerumise veidi lihtsamaks. Rääkisin juba EV aastapäevast, kui mul olid külas Stina ja Triin. Mõne päeva pärast ühines meiega Pariisis ka Triinu sõbranna Riin (ja siis saime 4-kesi mu 9 ruutmeetri peal ööbida, Triin arvab, et tegelikult oleks laua alla isegi paar inimest veel mahutanud). Pärast paari päeva Pariisis sõitsid Triin ja Riin Lille’i. Mina sõitsin neile jälle paari päeva pärast sinna järgi. Lilles olin jõulude ajal Brüsseli reisilt tagasi tulles küll korraks käinud, kuid too kord jäi ikka nii palju nägemata. Või no tegelikult isegi mitte nägemata, põhi turismikohad käisime ju siiski ka tookord läbi, kuid lihtsalt kogu seda linna õhkkonda ei jõudnud nii väikese ajaga tajuda.

 Lille on tõepoolest väga nunnu väike linnake. Pariisist ikka täiesti erinev Prantsusmaa, kuigi vahemaa ei ole palju suurem kui Tallinna ja Tartu vahel. Kui kohale jõudsin, siis esimese asjana istusime Triinuga ühele kahest metrooliinist ning sõitsime tema ühika juurde. Kohe jäi silma, et inimesed on teistsugused - esimese asjana tuli pähe, et kuidagi nagu.. rohkem maalt. Neid natuke rohkem jälgides sain aga aru, et põhiline erinevus on lihtsalt selles, et inimesed on palju tagasihoidlikumad. Linnapildis ei näe kontsades või lühikestes seelikutes naisi. Juba ainuüksi fakt, et keegi endale seeliku pükste asemel selga on pannud, tõmbab seal tähelepanu. Teiseks on tegemist nö tõeliste prantslastega. Erinevaid rahvusi märkab linnapildis vähem. Turiste pole praktiliselt üldse, kui ühte gruppi nägime, tekkis kohe tahtmine pilti teha.

Üldiselt meenutab linnapilt rohkem mõnda Belgia väikelinna – nii hoonete kui ka inimeste käitumise poolest. Lisaks tundus, et väga populaarsed on Belgia vahvlid ja friikartulid. Nelja päeva jooksul õnnestus linnas väga palju velodega ringi sõita, niisama jalutada, jooksmas käia ning isegi turule jõuda. Riinul vaesekesel küll eriti ei vedanud, sest terve aja kui ta siin oli, oli ilm üsna hall ja sombune. Nagu ta ära läks tuli aga järgmisel päeval päike välja ja temperatuur tõusis 15 kraadini.

Lilled õitsesid, päike paistis, tegime palju pilte ja nautisime täiega kevadet. Vaikselt hakkab kohale jõudma ka asjaolu, et varsti tuleb ära Eestisse tulla ning tundub, et näen siin iga asja viimast korda. Juba Lillest ära tulles ei suutnud ma bussi minnes pisaraid tagasi hoida, täitsa huvitav, et mis veel siis juhtub, kui oma nummile Pariisikesele hüvasti pean ütlema.

L’anniversaire d’Estonie

EV aastapäev tuleb loomulikult eestlastega veeta. Nii siis oligi 24. veebruaril mulle Pariisi külla tulnud lausa kaks eestlast: Triin ja Stina. Et aga eestlaste arvu veelgi suurendada, otsisid nad Starbucksist mulle veel ühe eestlase juurde. Kui sellele kooslusele lisada ka täielik estofiil Heykel ning üks mu parimaid Pariisisõpru Sarah, tekkis kohe täitsa tore Eesti tunne.

Päeva alustasime kohe varakult etv vaatamisega. Sellele järgnes väike fotosessioon Eiffeli torni juures, et Eesti minuti jaoks ikka kõige ilusamaid pilte saada. EI, Pariisis ei olnud nii soe, me lihtsalt tahtsime lipuvärvides olla, kuid tegelikult lõdisesime seal. Õhtul oli plaan minu väikeses 9 ruutmeetrises ühikatoas kõik koos pingviiniparaadi vaadata ja Eesti sünnipäeva tähistada.

 Pühapäeval Pariisis toidu ostmine on muidugi omamoodi väljakutse. Poed üldiselt ainult paar tundi lahti (nt 12-14) ning ainult mõni suurem kaubanduskeskus kauem. Lootsimegi siis oma šopingu tehtud saada Auchanis, kuid loomulikult oli just tollel päeval otsustatud see pood erakorraliselt kinni panna. Kõigile katsumustele vaatamata saime ka teistest poodidest kõik ostetud ja Eesti õhtu võis alata! Pingviiniparaadi jaoks polnud mu internet siiski piisavalt kiire, kuid hiljem sai pildid järg vaadatud ning üliülinummi õhtu oli vaatamata sellele! Nii hea oli see päev veeta eestlastega!