Taaskord sai kinnitust fakt, et prantslased on ikka nii naljakad. Kui metrooga klubi poole sõitsime, tulid meie juurde paar prantslast. Küsisid meilt prantsuse keeles, et kust me pärit oleme. Vastasime, et Inglismaalt. Selle peale ütlesid nad, et nad eriti inglise keelt ei oska, ainult paari lauset teavad ja hakkasid laulma: "Hey, I just met you and this is crazy, but here's my number, so call me, maybe?" ja andsid enda numbri. See oli küll päris naljakas, kuid nende pärast magasime oma peatuse maha ning jäime kluppi hiljaks. Klubis oli südaööni tasuta sissepääs, kuid selle metroointsidendi ja ülipika järjekorra tõttu jõudsime kohale alles natuke enne ühte. Õnneks oli turvameestel vist sellest üsna ükskõik ning saime ikka tasuta sisse.
Tegemist oli seekord erinevate riikide peoga, seega said kõik endale ukse juurest enda riigi lipuvärvides kleepsu valida. Ja Eesti lippu ei olnudki!! :/:( Võtsin siis selle asemel Jaapani oma ja mängisin terve õhtu jaapanlannat. Inimesi oli taaskord ülipalju ning saime õhtu jooksul praktiseerida nii prantsuse, inglise, saksa, hispaania, itaalia kui ka taani keelt.
Ka politsei on Pariisis väga armas. Kui Saloniga esimese mtroo peale kõndisime, käisid meie taga kaks prantslast, kes üritasid meiega rääkida. Ignoreerisime neid ja kõndisime edasi. Varsti jäi meie kõrval seisma politsei ja küsis, kas kõik on ikka korras, kas meie taga olevad noormehed segavad meid ning kas nad saavad meid kuhugi ära viia. Nii armas ju! Eestis oleks politseil sellistest situatsioonidest üsna ükskõik. Politseiautoga me siiski koju sõita ei tahtnud, seega ootasime ära esimese metroo :)
No comments:
Post a Comment