Paris, je t'aime!

Nonii! Mõned jutukesed minu Prantsusmaa-semestrist siis.

11. september
Suutsin ilmselgelt valida kõige pikema võimaliku tee Tallinnast Pariisi: läbi Riia ja Müncheni. Nii juhtub kui pilet alles nädal aega ette osta, nii et kui mulle külla tahate tulla, võite piletid kohe ära osta :). Õnneks jõudsin siiski ilusti oma kohvritega Pariisi kohale. Kuidagi õnnestus mul kätte saada ka tüdruk, kellelt korterit üürin - kui ta mitu päeva oma telefonile / emailidele ei vastanud, olin juba natuke muretsema hakanud.

Koreter on mul kesklinnas ja ta on üliarmas. It's small, but I like it. Muidugi ma ei tea, kas seda päris korteriks nimetada saabki. Pigem võiks tegu olla toaga. Kusjuures poole toast katab voodi ning ülejäänud osasse on ära mahutatud väike laud toolidega, köök ja TV. Samas ega mul siin rohkem ruumi polegi vaja...

12. september

Kuna elan endiselt California ajas, ei suutnud ma öösel enne kolme magama minna - loomulikult oli siis hommikul kell 6 ärkamine veidi raske. Siiski ei tahtnud ma esimesel päeval ülikooli hiljaks jääda ning läbi mitejustkõigekergeminimõistetava metroode ja rongide süsteemi jõudsin õigeks ajaks ülikooli kohale. Läksin siis rahvusvaheliste suhete osakonna ukse taha ja jäin järjekorda ootama, et oma paberid ära anda. Sain tuttavaks paari enda ees oleva itaallasega ning ühe norrakaga - tundub vist, et olen hetkel ainus eestlane selles ülikoolis. Varsti jõudiski kätte itaallaste kord. Millegipärast ei meeldinud naisele, kellega nad rääkisid, itaallaste prantsuse keele oskus ning ta saatis nad testi tegema ning ütles, et kui nad seda ei läbi, peavad koju tagasi minema. Omg! Nagu ma poleks veel enne piisavalt närvis olnud. Õnneks ei olnud tal minu prantsuse keele oskuse kohta midagi öelda ning mind vist tagasi koju ei saadeta. Vähemalt veel mitte. Win! Siiski taheti mult saada mingeid dokumente, mille nimi oli nii keeruline, et eesti keelde ma seda küll tõlkida ei ürita... Mõtlen siin praegu, kuidas TÜ erasmuse koordinaatorile seletada, mis pabereid nad meilt tahavad. Õnneks on kõige sellega veel aega ning sain siiski oma üliõpilaspileti kätte ning homme algavad keelekursused.

Ülikool meeldib mulle tegelikult väga. Tegemist on sellise USA-stiilis campusega: kõik ühes kohas. Mängisin täna natuke turisti, käisin mulle antud ülikooli kaart käes ringi ja vaatasin põhilised kohad üle. Inimesed on ka päris abivalmid. Vaatamata minu ununenud prantsuse keele oskusele (võis siis just tänu sellele), tulid mitmed inimesed rääkima ja küsima, kas saavad mind kuidagi aidata. Samas võib-olla tundus see neile lihtsalt imelik, et seal oma kaardiga nii ringi jalutasin.

Tagasi koju sõites pidin minema läbi Camps-Elysée ning muidugi ei suutnud ma seal olevatest poodidest nii mööda minna, et sinna sisse ei astunud. Ma ei kujuta ette, kuidas kõik asjad, mis siit ostan, Eestisse tagasi toon.

Koju jõudes läksin kohe magama, sest USA aja järgi oli ju öö, ärkasin kunagi õhtul ning avastasin, et pole terve päev midagi söönud - nii palju oli tegemist, et unustasin täiesti ära. Kõndisin siis kohalikku väiksesse poekesse, kus sain sõbralikult araablaselt 7 euro eest kogu nädalaks söögi: otsustasin ikka maksimaalse kultuurielemuse saamiseks kohe algusest peale hakata prantsusepäraseid toite sööma:

Aga tegelikult peaksingi ära magama minema. Üritan täna natuke varem tuttu saada, siis harjun võib-olla lõpuks ka Euroopa kellaaegadega ära.