Triin(s) à Lille

 Viimased päevad Prantsusmaal veetsin suures osas eestlastega. Loodetavasti muudab see nüüd minu taasintegreerumise veidi lihtsamaks. Rääkisin juba EV aastapäevast, kui mul olid külas Stina ja Triin. Mõne päeva pärast ühines meiega Pariisis ka Triinu sõbranna Riin (ja siis saime 4-kesi mu 9 ruutmeetri peal ööbida, Triin arvab, et tegelikult oleks laua alla isegi paar inimest veel mahutanud). Pärast paari päeva Pariisis sõitsid Triin ja Riin Lille’i. Mina sõitsin neile jälle paari päeva pärast sinna järgi. Lilles olin jõulude ajal Brüsseli reisilt tagasi tulles küll korraks käinud, kuid too kord jäi ikka nii palju nägemata. Või no tegelikult isegi mitte nägemata, põhi turismikohad käisime ju siiski ka tookord läbi, kuid lihtsalt kogu seda linna õhkkonda ei jõudnud nii väikese ajaga tajuda.

 Lille on tõepoolest väga nunnu väike linnake. Pariisist ikka täiesti erinev Prantsusmaa, kuigi vahemaa ei ole palju suurem kui Tallinna ja Tartu vahel. Kui kohale jõudsin, siis esimese asjana istusime Triinuga ühele kahest metrooliinist ning sõitsime tema ühika juurde. Kohe jäi silma, et inimesed on teistsugused - esimese asjana tuli pähe, et kuidagi nagu.. rohkem maalt. Neid natuke rohkem jälgides sain aga aru, et põhiline erinevus on lihtsalt selles, et inimesed on palju tagasihoidlikumad. Linnapildis ei näe kontsades või lühikestes seelikutes naisi. Juba ainuüksi fakt, et keegi endale seeliku pükste asemel selga on pannud, tõmbab seal tähelepanu. Teiseks on tegemist nö tõeliste prantslastega. Erinevaid rahvusi märkab linnapildis vähem. Turiste pole praktiliselt üldse, kui ühte gruppi nägime, tekkis kohe tahtmine pilti teha.

Üldiselt meenutab linnapilt rohkem mõnda Belgia väikelinna – nii hoonete kui ka inimeste käitumise poolest. Lisaks tundus, et väga populaarsed on Belgia vahvlid ja friikartulid. Nelja päeva jooksul õnnestus linnas väga palju velodega ringi sõita, niisama jalutada, jooksmas käia ning isegi turule jõuda. Riinul vaesekesel küll eriti ei vedanud, sest terve aja kui ta siin oli, oli ilm üsna hall ja sombune. Nagu ta ära läks tuli aga järgmisel päeval päike välja ja temperatuur tõusis 15 kraadini.

Lilled õitsesid, päike paistis, tegime palju pilte ja nautisime täiega kevadet. Vaikselt hakkab kohale jõudma ka asjaolu, et varsti tuleb ära Eestisse tulla ning tundub, et näen siin iga asja viimast korda. Juba Lillest ära tulles ei suutnud ma bussi minnes pisaraid tagasi hoida, täitsa huvitav, et mis veel siis juhtub, kui oma nummile Pariisikesele hüvasti pean ütlema.