les photos

Nädalavahetus: happy hour + öised crepid Sarah-ga:

+ tuletõrjesignaal klubis, mis kedagi ei huvitanud (nii umbes 10 minutit käis see häire, kuid kõik tantsisid rahulikult edasi, uus muusikastiil?)

les moments

Elus on ikka nii palju väikseid hetki, mis teevad päeva nii palju ilusamaks! Teate, kui mõnus on pärast kooli istuda Tuilerie aias ja raamatut lugeda. Kui tore on pühapäeva hommikul sõpradega Seine’i ääres päikse käes istuda ja croissante süüa. Kui äge on õhtul peole minnes näha Eiffeli torni tuledes säramas. Kui naljakas see on, kui seisan kuskil keset tänavat, oma metrookaart käes, ja üritan aru saada, kuhu minna, ning juba mõne sekundi möödudes tuleb mõni sõbralik prantslane ja küsib, kas ta saab mind aidata. Kui hea on istuda hommikuti väikeses hubases kohvikus, juua maailma parimat kohvi ja vaadata mööduvaid inimesi. Kui lahe on aidata turiste (põhiliselt USA / Jaapani /Hiina), kes tänaval teed küsivad või tahavad, et neist pilti teeksin. Kui hea on, kui ma ei pea loengus muretsema, et kõike, mis õppejõud räägib, kirja ei saa, sest tean, et paar nunnut prantslast saadavad mulle oma konspektid. Kui mõnus on vihmase ilmaga kodus istuda, umbes sajandat korda Moulin Rouge'i vaadata ja endiselt lõpus nutma hakata  …

Ma armastan Pariisi!!!

 

 

hell yeah

Live every day as if it were going to be your last; for one day you're sure to be right ;)

Chambéry

Nädalavahetusel käisin Stinal Chambérys külas. Kuna laupäevased TGV hinnad olid üsna kallid, otsisin netist odavamaid variante, kuidas kohale jõuda, ning leidsin sellise lehekülje nagu covoiturage.fr. Põhimõtteliselt on tegu siis leheküljega, kus inimesed saavad kuulutuse üles panna, kui kuhugi autoga sõidavad, ning siis teised inimesed saavad nendega ühineda ja sama autoga minna. Alguses tundus natuke jube kellegi täiesti võõraga 500 km-ne autosõit ette võtta, kuid lõppkokkuvõttes olen väga õnnelik, et just niimoodi kohale läksin. Sain tuttavaks kahe ülitoreda prantslasega (Sylviane, kes juhtis autot ning üks poiss Pariisist, kes samuti samasse kohta sõitis) ning see oli üks lõbusamaid autoreise üldse. Sain teada palju uut prantsuse kultuurist ning loomulikult kõigist veiniistandustest, millest mööda sõitsime :)

Chambérys tegi Stina mulle väikse linnaekskuriooni - väga nunnu linnake tõesti. Ikka täiesti teistsugune Prantsusmaa, kui Pariisis: mäed, rahulikum elustiil, väiksed tänavad, vähe liiklust, vähe mustanahalisi, vägaväga armas koht ühesõnaga! Keset linna toimus mingi Lyoni lennujaama fotovõistlus: inimestest tehti pilte ja siis, kelle pilt fb-s kõige rohkem like saab, see saab oma soovitud kohta minna. Loomulikult osalesime ka! Nii et palun vajutage siis "like" meie pildile, hea meelega käiks Barcelonas ära: https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10151129155644877&set=pb.278907324876.-2207520000.1349818820&type=1&theater

Ma olen siiamaani šokis sellest, kui suur oli Stina ühikas. Ühte tuppa seal mahutaks kolm Pariisi korterit ära :D Aga tänu sellele oli tegemist piisavalt suure kohaga, et seal sünnipäeva pidada ning õhtul toimuski Stina 21 sünnipäev, palju õnne, nüüd oled USAs ka täisealine ;)

Tagasi Pariisi läksin TGV-ga (aka Train à Grande Vitesse aka kiirrong). Ja niiiii mugav oli. Sõitis sama kaua kui Tallinn-Tartu rong, kuid läbisin 3 korda pikema tee. Ja Pariisi jõuda oli niiiii hea. Päikesepaistelises ja rahvarohkes Gare de Lyonis rongist välja astudes tundsin, et see on mu kodu. Ma lihtsalt armastan seda linna ja isegi pärast kõigest mõnepäevast äraolekut oli nii hea tagasi jõuda!

les États-Unis

Neljapäeval oli USA-teemaline pidu Mix Clubis. Mainiksin, et kahjuks või õnneks jäävad prantslased siiski prantslasteks ning väga USA tunnet seal küll ei tekkinud. Oh well… vähemalt sain endale USA lipuvärvides mütsikese.

les anniversaires

Täna on sünnipäev kahel vägavägatähtsal inimesel:

1) PALJU PALJU ÕNNE KALLIS EMME! Sa oled lihtsalt parim! Loodan, et Sul oli täna supertore päev :)

2) Palju õnne kallis Stinzu (aka Stina). Aiäh, et oled olemas - juba 14 aastat oleme sõbrad olnud! Kalli :)

Palju palju õnne teile ja palju õnne ka kõigile teistele sõpradele-tuttavatele, kellel täna sünnipäev! :)

les cours

Esmaspäeval siis algasid tunnid. Tundidele tuleb ka registreeruda ning loomulikult online seda teha ei saa. Nii et igale ainele registreerumiseks tuleb seista järjekorras ning kui veab, on ajaks, mil kohale jõuad, veel vabu kohti. Esmaspäevaga siis sain ühele ainele registreerutud – selleks pidin 2,5 tundi järjekorras seisma. Enam ei vingu ma kunagi selle üle, et aeg-ajalt õis aeglaselt töötab ning ainetele registreerumine kõige kiiremini ei lähe! Juuraainetele ma hetkel veel isegi registreeruda ei saa. Saan 2 nädalat käia kõigis tundides ning valida, mida ma õppida tahan. Esimene loeng, milles käisin, oli rahvusvaheline avalik õigus. Endalegi üllatuseks sain isegi aru, millest õppejõud rääkis ning suutsin isegi märkmeid teha! Teise loenguga nii hästi ei läinud. See jäi lihtsalt ära. Kõik õpilased tulid kohale, aga keda ei olnud, oli õppejõud. Niisiis läksime ka minema ning proovime järgmisel nädalal uuesti. Viimane loeng oli Droit Public des Affaires (ma tõesti ei tea kuidas seda nii eesti keelde tõlkida, et see normaalselt kõlaks, aga pmtselt majandusõigus on see). Tundub, et see pole just kõige kergem aine: esiteks seetõttu, et see kestab 20ni  õhtul ning teiseks sellepärast, et ainest arusaamiseks, peavad olema päris head eelteadmised prantsuse õigussüsteemist.

Ja lisaks väike update sarjast „Kuidas Triin oma õppelepingut allkirjastatud üritab saada…“ Sain teada, et naine, kellega rääkisin, polegi minu päris koordinaator. Minu lepingu peab hoopis keegi teine allkirjastama. Aga seda teist inimest see nädal ülikoolis ei ole. Võib-olla järgmisel nädalal tuleb. Keegi ei tea. Mulle öeldigi konkreetselt, et „Ta tuleb siis, kui ise tahab.“ No selge, eks ma siis järgmisel nädalal proovin.

Aitäh, prantslased, et teiega nii palju nalja saab ;)

le Love Life Parade

Laupäeval käisime ühel päris prantsuse peol. Läksime O’Sullivani, mis oli midagi klubi ja baari vahepealset. Inimesi oli vägaväga palju, kuid peamiselt oli seekord tegu prantslastega. Fun fact of the night oli seekord asjaolu, et kuna ajaks, kui me kohale jõudsime, oli seal baaris juba päris palju inimesi, ning et ülerahvastatust vältida, lasti inimesi sisse valikuliselt: ehk siis naised lasti sisse ja mehi mitte. Mehed said sisse ainult juhul, kui olid koos naistegrupiga, kusjuures sellisel juhul kontrollis turvamees, kas need mehed ka tõesti naisi tunnevad (nt küsis neilt enda kaaslaste nimesid ja kontrollis seejärel ID-kaartidelt, kas neil oli õigus). Üldiselt oli tegemist väga toreda kohaga, kuid inimesi oli ülipalju, natuke liiga palju ;) Koju läksime taaskord esimese metrooga, mis pühapäeva varahommikuti on äärmiselt ülerahvastatud. Metroojaamas oodates nägime, kuidas ühelt magavalt mehelt taskust raha ja telefon ära varastati. Ja keegi ei teinud sellest väljagi (!). Ja tegemist ei olnud mingi kodutuga, vaid täiesti normaalse inimesega. Üritasime teiselt poolt rööpaid inimeste tähelepanu sellele juhtida, kuid tundus, et kõigil oli üsna ükskõik. Lõpuks suutsime vähemalt ühte inimest veenda, et ta kontrolliks, kas see mees ikka elus on. Oli vist küll, igaljuhul, kui lahkusime, jäi ta veel sinna metroopingile rahulikku und magama.

Pühapäeval käisime Aimée ja ta sõpradega LOVE LIFE muusikafestivalil. See oli siis rongkäik Bastille juurest Opéra juurde. Ägedaks tegi selle asjaolu, et tegemist oli põhimõtteliselt liikuva kontserdiga. Mitmed erinevad bändid sõitsid selle marsruudi liikuval laval läbi ning igat bändi jälitas muidugi suur hulk fänne. Ning kõik see toimus siis AIDS-i haigete toetuseks!

Pärast festivali veetsime pühapäeva pärastlõuna Seine’i ääres päikselist ilma (selline ilus Eesti suveilm :D) ja croissante nautides: perfect life! ;)